Tartuff on nagu ümbermaailmareis
Uudis
Pöffihunt

PÖFFi armastusfilmide festivali uus juht, Võrust pärit 33-aastane Johan Kudu ei ole oma suguseltsi esimene festivalikorraldaja.

Kus sa olid ja mida tegid, kui toimus esimene Tartuff?

Esimesest Tartuffist ei olnud mul aimugi, olin lõpetanud põhikooli ja ilmselt nautisin Võrumaal suve. Sellel ajal oli mu elu seotud rohkem muusika kui filmiga. Tegime sõpradega bändi ja Tartu tundus Võrumaa metsade vahelt vaadatuna kaugel.

Millal sa Tartuffist kuulsid?

Siis, kui ma Tartus juba klassikalist laulmist õppisin.

Ei tea sellist lauljat.

Ei saagi teada. Tõsi, pärast Elleri kooli lõpetamist tegin Saksamaal kaasa päris mitmes ooperikoori projektis, millest üks suuremaid oli Arnold Schönbergi „Mooses ja Aaron”, mis viis mind paljudele Euroopa suurematele ooperilavadele ja festivalidele – see oli tore aeg, sai reisida ja ilma näha. Aga võib-olla oligi liiga uhke värk ühe Võrumaa poisi jaoks.

Kas sa oma esimest Tartuffi külastust mäletad?

Millalgi Tartu õpingute ajal pidi see ilmselt olema – kahjuks pole aasta ja film, mida vaatasin, enam meeles.

Hilisemast ajast, kui ma juba BFMis õppisin, meenub, et olime kursusekaaslasega Tartu botaanikaaias ja kirjutasime parasjagu kooli jaoks lühifilmi stsenaariumit. Käisime ka Tartuffil – mine tea, äkki saab häid ideid. Äge oli seal istuda keset platsi, kus tavaliselt ainult käiakse, ja filmi vaadata – see jäi meelde.

Sa oled esimene Tartuffi juht, kellel on filmiharidus. Mida sa BFMis õppisid ja millega oled pärast seda tegelenud?

Olen BFMi filmieriala 11. lennu lõpetaja, õppisin stsenaristikat.

Pärast õpinguid viis tee mind tagasi Võrumaale, kus tegin kaasa selliste filmide võttegrupis nagu „Johannes Pääsukese tõeline elu” ja „Tõde ja õigus”. Kuid suurem osa ajast kulus erinevate projektide peale, natukene kohaturundust ja veidi rohkem reklaamklippe. Kuulusin ka ühte siiani tegutsevasse vägevasse kunstnike kampa, mille nimi on Liiva-Ate: mul oli pisike stuudio filmimontaaži ja muusika tegemiseks. Operaatorina olen kolm või neli hooaega – enam ei mäletagi, kui palju – teinud telesaadet „Rakett 69”. Kõiksugu suusatajaid (Tartu maraton), jooksjaid ja jalgrattasõitjaid olen ka filminud. Viimastel aastatel olen nägu näidanud ka ERMis, toimetanud kaablite vedamisest tehnilise produtsendi ametini välja. PÖFFis on hundid ja ma arvan, et olen õigesse kohta maandunud: Kriimsilma üheksa ametit või kuidas see ütlemine oligi…

Filme sa ei kirjuta enam?

Salaja ikka kirjutan, viimase aasta jooksul olen vaadanud ka novelližanri poole ja mõni on sahtliski, aga poolikud veel. Stsenaariumeid on ka, mida kunagi tahaks ellu äratada, aga hetkel ei pane sinna energiat.

Kuidas sa Tartuffi sattusid?

Mulle helistasid Tiina Lokk ja Mikk Granström (Johanil oli häid soovitajaid pärast seda, kui eelmine Tartuffi juht bioloog Mirjam Võsaste lahkus erialasele tööle – Tartuffi-hundi märkus) ei kulunud rohkem kui mõned minutid, et oma otsust teha. Võimalusest PÖFFi meeskonnaga liituda ma küll ära ei ütleks.

Välikino on populaarne üle terve maailma, seda näidatakse ka väga iseäralikes kohtades: metsas, basseinis, isegi surnuaias… Meil oli kunagi Katusekino. Kas sul on peale Tartuffi veel mõni eriline vabaõhukino elamus?

Ikka on. Sugulaste juures maal oleme seda iseendale näidanud, mäletan, et vaatasime „Mad Maxi: Raevu teed”. See on Võrumaal Kikkaojal, kus minu tädipojad korraldavad ka elektroonilise muusika festivali Kõu.

Tegelikult on mul peres veel festivalijuhte: minu vanaisa Ilmar, kes on juba 88 aastat vana, korraldab siiani Võrus puhkpillimuusikapäevi.

Mille poolest on Tartuff eriline?

Kõigepealt on see suurim Baltikumi välikinofestival, mille filmivalik viib meid rännakule ümber maakera, tänavu näiteks on filme koguni viielt kontinendilt.

Euroopas pole just ülemäära palju linnu, mille raeplats antaks nädalaks ajaks välikino kasutusse. Aga veel olulisem on see, et… Muide, see on väga hea küsimus. Mis see Tartuff siis ikkagi on...? Seni, kuni me seda iga kord enese käest küsime, on kõik korras. Sest me ei tohi unustada, miks me seda teeme. Eesmärk on ju pakkuda erilist elamust, midagi, mida saab kogeda vaid korra suve jooksul.

Sellel aastal ei ole Tartuffil alateemat, või tegelikult ikkagi on. Alateema ongi Tartuff ise, need hetked, mida filmide koosvaatamine tekitab. Tänavuses programmis on tunda kirge, pisaraid ja ennekõike liigutust. Just see liigutus ongi Tartuffi süda ja hing. Mida muud saabki Tartuff soovida, kui et kellegi sees on alatiseks olemas see üks väga eriline hetk elus. Midagi, mis teeb su sees jõnksu ka siis, kui kõnnid üle Raekoja platsi, kui seal parasjagu Tartuffi ei toimu. Neid hetki saab otsida muidugi filmidest, kuid veelgi enam enda seest ja võib-olla just enda kõrval istuva inimese soojast naeratusest.

Kuhu võiks Tartuff edasi liikuda?

Eks näis. Tartu on tegelikult ideaalne linn, kus filmikultuuri rikastada ja ka arendada. Meil on siin olemas partnerid, kellele läheb korda see, mida me teeme ja tegelikult see ongi ka nende inimeste ja ettevõtete festival, kes meile toeks on. Ühe sellise suurusega festivali arendamine on pikaajaline töö ja igal aastal on toimunud väikeseid muudatusi. Sellel aastal toimub valdav osa Tartuffist öösel. Lisaks raeplatsi filmidele on ka kirev ööeluprogramm „Tartuff Love Boat” baari Naiiv pardal.

Ma ütleks, et Tartuff on teel öösse ja kutsub kõiki kaasa kogema armastust. Kellele öö on juba liiga unine aeg, sellel on võimalus tulla pärastlõunasel ajal Tartu Elektriteatrisse, kus linastub vägagi värvikas dokumentaal- ja lastefilmide programm, nädalavahetusel pakuvad aga meie sõbrad Tartu toidu- ja veinifestival ja Autovabaduse puiestee päris Tartuffi külje all oma elamusi.

Kui peaks valima ühe filmi, mida soovitad tänavu vaadata, siis mis see oleks?

Tahaks öelda nagu igas talendisaate finaalis öeldakse: „Valikut on sellel aastal veelgi raskem teha.” Aga kui peab valima ühe, siis kõige rohkem puudutas mind „Maailma kõige õnnelikum mees” – siin on kurbust, armastust, viha… See film võtab sind kaasa ja räägib sulle oma loo. Kui pärast koju jalutad, tunned just seda, mis on Tartuffi puudutus.

Eluloolist

Johan Kudu