Seda on ennegi juhtunud, et PÖFFi vabatahtlikust saab Tartuffi juht. Mirjam Võsaste on viimane näide.

Sa oled esimest aastat Tartuffi juht, tuled aga hoopis teise valdkonna juurest – bioloogiast. Miks otsustasid selle pakkumise vastu võtta?

Tõepoolest, minu kired on bioloogia ja ökoloogia, millega tegelen ka põhikohaga Tartu Ülikoolis töötades: olen makroökoloogia spetsialist. Minu valdkonnaks on peamiselt taimeökoloogia, aitan läbi viia projekte, samuti koordineerin taimeökoloogia labori tööd.

PÖFFiga olen seotud juba üle viie aasta: alustasin vabatahtlikuna. Kuigi ka filmide vaatamine on väga nauditav tegevus, on äärmiselt põnev olla festivali telgitagustes ja näha, milline suur töö ja head inimesed on selle kõige taga. Aastate möödudes ja kogemuste omandamisel sain juba rohkem ülesandeid ja kui PÖFF tegi pärast Kristiina Reidolvi siirdumist Viimsi Artiumisse pakkumise Tartuffi juhtida, ei olnud mul tegelikult pikalt mõtlemist.

Sul on magistrikraad, oma väitekirjas uurisid Tartu rohealade elurikkust. Milliste järeldusteni jõudsid? Kas Tartu on elamiseks mõnus koht?

Meie kesklinna rohealadel on liigilist mitmekesisust küll, kuigi alati saaks paremini. Vast kõige olulisem tõik oli, et elurikkuse potentsiaali ja sobivaid kasvukohti erinevatele liikidele on parkides päris palju. Muutes hooldusvõtteid – näiteks niitmiskoormust vähendades, mis aitab rohkematel taimedel jõuda õitsemise ja levimiseni, samuti annab kõrgem muru elupaiga erinevatele putukatele ja pisiimetajatele – ja arusaama, millist rolli mängivad rohealad nii inimeste heaolu kui ka liikide toetamise aspektis, võib looduse heaks päris palju korda saata. Aina enam on ka näha, et inimesed harjuvad nägema kodumaiseid taimi ja natuke „korratust” parkides.

Tartu on elamiseks väga mõnus koht!

Millega sa veel oled tegelenud?

Peamine energia on ikkagi läinud magistrikraadi omandamisele, kuid tegelikult on minu kireks veel rahvatants, koorilaul, sport ja vabatahtlik töö. Kuigi hetkel ma rahvatantsust puhkan, siis suur laulusõber olen ikka, mängin klaverit ja teen sporti. Ühel aastal käisin näiteks akrobaatikatrennis ja õppisin saltot tegema. Tagantjärele vaadates sain enda jaoks ikka suure julgustükiga hakkama. Olen pigem tegutseja tüüpi ja ega seda vaba aega ülemäära palju alles jäägi. Korraldan ka näiteks väikest kogukonnaüritust, Vooremaa poolmaratoni, mis toimub juba kuuendat korda. Samuti olin kaks aastat „Teeme ära” talgupäeva meeskonnas. Varem olin aktiivne vabatahtlik ka kõikvõimalikel spordi- ja kultuuriüritustel.

On mingid asjad, mis on juba iga-aastaseks rutiiniks kujunenud: aprilli lõpp kuulub HÕFFile, august Tartuffile ja november PÖFFile.

Millised on sinu eredaimad Tartuffi elamused?

Kohe meenub 2013. aasta Tartuff, kus dokumentaalfilme näidati Ekraani kinos. Käisin vaatamas Malik Bendjellouli filmi „Searching for Sugar Man”, mille erakordne lugu Sixto Rodriguezist jättis mulle täiesti kustumatu elamuse. Nii tugevat aplausi pärast filmi polnud ma ammu kuulnud.

Mida tähendab Tartuff Tartu kultuuripildis?

Tartuff toimub juba 17. korda ja seda on südantsoojendav vaadata, kui palju on meil andunud fänne. Kui ühel aastal olime tormi tõttu sunnitud ekraani maha võtma ja ootama tuule vaibumist, ootas ka publik keset paduvihma. Vaat nii suur on nende soov filme näha! Tunnen püsikülastajaid juba nägupidi ja mõnda ka kaasa võetavat diivanit pidi. Nemad annavadki meie festivalile selle õige südame ja hingamise.

Tartu kultuuripildis on Tartuff silmapaistev suur vabaõhufilmifestival täpselt keset linna. Armastusfilmid lihtsalt sobivad Tartusse ja sumedatesse augustikuu öödesse.
Lisaks näen Tartuffi kui võimaluste avardajat: igaüks saab tulla ja vaadata filme täiesti tasuta.

Sinu tausta arvestades: kas järgmise Tartuffi alateema on loodus?

Ma ei saa lubadusi veel nii vara anda, aga see oleks väga tore. Leian, et igaühel, olenemata taustast, on loodusest ja meid ümbritsevast elurikkusest veel nii palju õppida. Ja iga uus avastus on ju nii põnev!