Tartuffi uus programmijuht Edvinas Pukšta jääb kohe silma – ta on äärmiselt värvikas kuju, kelle elu keerleb peamiselt filmide ümber: aastas külastab ta 20–25 festivali ja vaatab ära vähemalt tuhat filmi.
Kuna Vilniuses filmikooli ei olnud, õppis ta informaatikat – ajal, kui internet alles hakkas oma juuri ajama ja veebileheküljed olid veel üsna algelised. Leedu Loto andmekeskuses töötamise kõrval sisenes filmimaailma, aidates korraldada Vilniuse filmifestivali Kino Pavasaris.
PÖFFi programmimeeskonnaga liitus 2018. aastal – pärast seda, kui Tiina Lokk oli teda sama aasta kevadel Istanbuli filmifestivalil kutsunud. See juhtus Bosporuse silla all, nagu Edvinas ise armastab öelda – festivalil osalevate külaliste laevaekskursioonil.
Vaatab ära vähemalt 1000 filmi aastas. Absoluutne rekord pärineb 2020. aastast – koroonaajast –, kui tavaline oli vähemalt seitse filmi päevas. Tol aastal jõudis tuhandenda filmini juba oktoobris Varssavi filmifestivalil ja aasta lõpuks jäi 1300 filmi piirist puudu ainult kaks. Tänavu on tema kontol juba 690 filmi ja kui ta pole detsembris liiga laisk, nagu ta ise ütleb, võib rünnata 2020. aasta rekordit.
Külastab aastas kuni 25 filmifestivali, mille sekka kuulusid enne pandeemiat ka Aasia festivalid. Nüüd, kui lennupiletid on kallinenud, on piirdunud Euroopaga. Talle meeldib avastada uusi kohti: Tartussegi jõuab Kaukaasia mägedest Svanethist, kus pisikeses Mestia linnakeses toimub rahvusvaheline filmifestival – kõige lummavamas kohas, kuhu ta on iial sattunud. Tartuffile järgneb peagi Odessa festival, mis toimub vaatamata sõjaseisukorrale.
Armastab kanda värvikirevaid rõivaid. Lapsepõlves elas kaasa Hollandi rahvuslikule vutisatsile – oranžist sai tema lemmikvärv. Musta, halli ja valget, mis domineerib Leedus, väldib. 21 aasta jooksul, mil ta on külastanud Cannes´i festivali, pole ta kordagi käinud punase vaiba üritustel, sest seal tuleb kanda black tie´d – selle asemel eelistab vaadata hoopis filme.
Peamine hobi on filmikunst, alles siis tulevad reisimine, mäed, jalgrattasõit ja korvpall. On roninud Kilimanjarole. Kui on võimalus, tutvub põhjalikumalt ka riigiga, mille festivali külastab. Näiteks mullu jäi pärast Bangkoki festivali veel viieks nädalaks Taisse ja käis isegi Angkor Wati templis Kambodžas.
PÖFF tegi temast talisupleja. 2020. aastal kastis ennast Tallinnas esimest korda külma vette ja sealtpeale käib PÖFFi ajal iga päev hommikuti meres ujumas – koos teiste PÖFFi külalistega, kellest enamik teeb seda esimest korda. Ta on uhke, et PÖFFil on selline traditsioon, mida pole ühelgi teisel festivalil.
Kui ta peaks saama võtta üksikule saarele kaasa kolm filmi, siis oleksid need 1) „Amélie” – kõige romantilisem ja südantsoojendavam armastusfilm, mida ta on lugematu arv kordi vaadanud ja mis tema soovitatuna jõudis omal ajal ka Leedu kinodesse; 2) „Vanapoiss” ja/või „Parasiit” – ta jumaldab Korea filmikunsti, iseäranis Park Chan-wooki ja Bong Joon-ho filme, milles on koos vägivald, huumor, romantika ja draama; 3) „Pinge” – Robert de Niro ja Al Pacino pärast, kes olid tema lapsepõlvelemmikud. „Pinge” Tartuffi linastust ootab ärevusega, sest suurel ekraanil, rääkimata vabaõhuekraanist, pole ta seda veel näinud. Salaja võtaks kaasa veel „Ristiisa” triloogia koos kronoloogilise režissööri versiooniga – see aitaks aega surnuks lüüa!
Tartut külastab esimest korda elus. Seda suurem tähelepanuga jälgib publiku reaktsioone, et saaks järgmisel aastal kokku panna veel parema programmi.