Miks just Tartu? Ja miks armastus? Mis juhtus esimesel Tartuffil – 20 aastat tagasi?
„See on minu unistus olnud juba rohkem kui kümme aastat, et kasutada üht raeplatsidest, olgu siis Tartu või Tallinna oma, ära vabaõhukino jaoks,” ütles Pimedate Ööde filmifestivali juht Tiina Lokk 2006. aastal, mõni päev enne esimese Tartuffi avamist intervjuus Postimehele.
Festivali sünni taga oli Tartu linna konkreetne huvi.
„Tartu tundis huvi sellise ürituse vastu, millest võiks pikemas perspektiivis kujuneda üks linna visiitkaartidest, meie pakkusime välja,” selgitab ta samas.
Festival ammutab kaudset eeskuju Euroopa suurtest vabaõhukinofestivalidest, konkreetsemalt on inspiratsiooni allikaks igal suvel Viinis toimuv Raekoja platsi filmifestival ehk Filmfestival Rathausplatz.
Juba 35. korda Viini ajaloolisel linnaväljakul aset leidva vabaõhufilmifestivali – tänavu 28. juunist 31. augustini – eripäraks on elitaarne programm, mis sisaldab eranditult kontsertide, teatri-, ooperi- ja tantsulavastuste salvestusi ning muusikafilme popist rokini. Iga päev toimuvatele seanssidele lisanduvad laste ooperifestival, DJ-setid ja elava muusika kontserdid. Istekohti on 5000, sissepääs tasuta ja avatud on gastronoomialinnak, kus pakutakse maailmaköögi hõrgutisi.
See, et Tartuffist sai justnimelt armastusfilmide festival – esimestel aastatel kandis see suisa alapealkirja „Armastuse mitu nägu” –, tulenes eelkõige Tartust endast.
„Linnal, kellel on selline Raekoja plats, kus on suudlevate tudengite skulptuur ja kus on nii palju noori, oleks patt mitte teha armastuseteemalist vabaõhufestivali,” kirjutab PÖFFi juht esimese Tartuffi kataloogi sissejuhatuses.
Esimene Tartuff toimus 26.–31. augustini – kolm nädalat praegusest hiljem, põhjuseks see, et „siis on inimesed puhkuselt naasnud ja tudengid Tartusse tagasi tulnud”, nagu ta samas selgitab.
Mida esimesel festivalil näidati?
Uutest filmidest jõudsid raeplatsi vabaõhuekraanile Miranda July „Mina ja sina ja kõik meie tuttavad”, Andy Garcia „Kadunud linn”, Gaspar Noé „Ümberpööramatu”, Wong Kar-wai „Valmis armastuseks”, Helmut Dietli „Armastuse otsimisest ja leidmisest”, Gurinder Chadha „Kihlus ja eelarvamus”, Paul Haggise „Kokkupõrge”, Fatih Akini „Vastu seina”, Joona Tena „FC Venus” ja Pedro Almodóvari „Volver”, klassikafilmidest Arthur Penni „Bonnie ja Clyde” ja István Szabó „Armastusefilm”.
Just esimese festivali kavast pärineb üks Tartuffi 20-aastase ajaloo kõige-kõigematest – kõige ekstreemsem film, milleks on Gaspar Noé kurikuulus „Ümberpööramatu”.
Tartu Postimees päris Tiina Lokilt ka selle kohta selgitust:
Reporter: „Kas on jõudnud teie kõrvu etteheiteid tARTuFFi kohta?”
Lokk: „Ei.”
Reporter: „Isegi mitte tapva armastuse filmide õhtust pühapäeval, mil filmis „Ümberpööramatu” näidati ekraanil mitu-teist minutit räiget vägistamist? Kõiki filme saavad ju piirajateta vabaõhukinno minna vaatama kõik hoolimata vanusest?”
Lokk: „Nojah, aga me valisime selle Prantsuse filmi näitamiseks ekstra hilise kellaaja. Tegelikult oli see omamoodi väga helge film. Ja ma arvan ka, et armastuse teema kujutamine ei pea olema alati moosine, ilus ja korralik, elu ise on ju mitme näo ja küljega. Nii „Ümberpööramatu” kui ka teised filmid on saanud raeplatsil publikuhääletusel üllatavalt kõrged hinded.”
Tartuff 2006
Esimese publikuhääletuse võitis Pedro Almodóvari „Volver”, mis sai keskmiseks hindeks 4,704. Režissöörile saadeti posti teel tunnustuseks Mati Karmini suudlevate tudengite skulptuuri vähendatud koopia.
Filme näidati 20 meetri laiuselt ja 10 meetri kõrguselt täispuhutavalt ekraanilt, mis saabus Tartusse Lätist.
Lisaks vabaõhufilmidele kuulusid esimese Tartuffi kavva rahvusvaheline kultuuritolerantsi konverents koos temaatiliste dokumentaalfilmide eriprogrammiga, mille olid kokku pannud saatkonnad ja kultuuriesindused ja mis linastus Tartu Ülikooli keemiahoone ringauditooriumis, samuti Krzysztof Kieślowski fotonäitus ja filmiprogramm Eesti Rahva Muuseumis.
Külastusi kogus esimene Tartuff 10 000.
Tagasisidet:
„Nii sant tuju, nagu mind tabas laupäeva lõuna paiku, ei olnud juba paar kuud kummitanud. Iga asi käis närvidele. Isegi päike, mis sättis ennast särama Tartu kohale, torkas vastikult silma. Ja oli neetult soe, sest olin kampsuni selga pannud, kui läksin õhtul raeplatsile filmifestivali tARTuFF avamisele. /---/ Kui aga film „Mina ja sina ja kõik meie tuttavad» oli tubli veerand tundi käinud, turtsatasin eneselegi ootamatult naerma. Tuju muutuse paremuse poole põhjustas filmi suurte ja väikeste, meeste ja naiste ja laste suhete kujutamine. See oli tehtud tabavalt. Silm ei saanud ekraanilt hetkekski lahti. Ja imelik küll – pühapäeva õhtul oli vaatajaid peaaegu tuhat sellest hoolimata, et tibutas tublisti vihma. Tuju on mul palju parem tänini, tARTuFFi jätkub aga ainult augusti viimase õhtuni.” (Raimu Hanson, 29. augusti Tartu Postimehes)
Tartu linnavalitsuse ja Postimehe ühisel konkursil „Aasta tegu 2006” pälvis 1. Tartuff nominatsiooni.
Foto: Esimene Tartuff, aasta on 2006.