René Vilbre on Rakveres sündinud tele- ja filmirežissöör. Ta õppis pärast Rakvere 1. Keskkooli Tallinna 2. Tehnikakoolis, kus sai 1989. aastal kinomehaaniku kutse ning näitas seejärel paar aastat filme Tallinna kinodes Pioneer ja Lindakivi. 1997 lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli filmieriala mängufilmide režissöörina. Töötanud 1995–2001 Eesti Televisioonis filmisaadete režissöörina, aastast 2001 ETV pearežissöör (k.a ekraanigraafika). Vilbre oli üks filmisaadete „Ffriik!“ (1996–1998) ja „Ffriigiteataja” (1998–1999; mõlema saate juht Ilmar Raag, toimetaja Jaak Lõhmus) formaadi autoreid. Kultuurisaate „OP!“ (1999–2001) autor, „Kreisiraadio“ (1997–2003) ja „Valguse märgi“ (1998–1999) režissöör, 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse üldkontseptsiooni autor ja vaheklippide režissöör, stsenarist ja kunstiline juht. Lisaks on ta loonud ja teostanud EU Eesti referendumi audiovisuaalse kontseptsiooni (2002–2003), teinud lühifilme, tutvustusklippe, reklaame, telesaatepäid ja muusikavideoid. Tuntumaid reklaame: „Ühispank” (2003), „Fizz” (2003), „Postimees” (2003), „EMT“ (2004), „Viru Valge” (2005), „Isamaaliit” (2005). 1996–2005 oli René Vilbre Eesti Filmiajakirjanike Ühingu ning FIPRESCI liige.

Фильмография
Väikelinna detektiivid (2014), Klassikokkutulek (2016), Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused (2018), Klassikokkutulek 3: Ristiisad (2019), Kaka ja kevad (The Poop and the Spring, 2021), Eesti matus (2021), Kes tappis Otto Mülleri? (2022)