Andris Gauja 2010. aastal esilinastunud debüütfilm „Perekonnainstinkt” saavutas kohe suure festivaliedu ning seda peetakse tänini üheks lähiajaloo parimaks Baltikumi dokumentaalfilmiks. Vaatamata karmile teemale ja õhkkonnale on seegi film armastusest. Kuigi kindlasti väga omalaadsest armastusest, mida kohtab harva ja mida veel harvem sellise ehedusega ekraanile tuuakse.

Zanda ootab oma venda Valdist vanglast tagasi. Valdis on aga samas ka tema laste isa ja perekonnapea. Kirjade põhjal otsustades Zandal vabanemise päeval midagi head loota ei ole. Tuleb seni kuidagi päevad õhtusse saata selles Läti väikeses kolkakülas, kus on liiga palju viina, liiga vähe raha ja kamba peale ka liiga vähe mõistust. Zandale ajab külge end poollolliks joonud naaber, aga Zanda on vähemalt esialgu Valdisele truu.

„Perekonnainstinkt” on nagu „Võsareporteri” Läti versioon, aga erinevalt Eesti teletaeva säravast tähest on režissöör Andris Gaujal aega ka oma peategelane ära kuulata ning anda sellele lootusetule inimlikule komöödiale ka inimlik hinnang.

Filmi esitleb Tartu 2024 Ellujäämise Kunstide Dokprogramm.