Visuaalselt luksuslik ja lummavast muusikast pulbitsev tulevärk, millesarnast pole kinopublik varem kogenud.

Austraalia režissööri Baz Luhrmanni saab õigusega pidada üheks kõige kinematograafilisema mõtteviisiga lavastajaks 21. sajandi hakul, sest nii tema 1992. aastal tehtud ülistuslaul tantsule ja armastusele „Ainult peotants“ („Strictly Ballroom“, 1992) kui ka Leonardo Di Caprio ülemaailmselt tuntuks teinud „Romeo & Julia“ (1996) on tõeliselt nauditavad vaid suurel ekraanil.

„Moulin Rouge“ (2001) on tegelikult kahe eelneva filmi visuaalse käekirja edasiarendus ja kõik kolm linateost on tuntuks saanud kui „Punase eesriide“ triloogia. Nicole Kidman kehastab filmis 19. sajandi lõpu lavatähte Satine’i, kes töötab Pariisi menukas kabarees, mida külastab dekadentlik eliit. Seksapiilse kurtisaani võlude kütkesse langevad kõik, kes temaga kohtuvad. Nii juhtub ka kabareed külastava noore inglise kirjaniku Christianiga (Ewan McGregor), kes naisesse sügavalt armub. Parimate traagiliste armuromaanide traditsioonide kohaselt ei saa loomulikult nende kahe lugu lõppeda just happy end’iga…

Lisaks pöörasele montaažile ja külluslikule visuaalile teeb filmi nauditavaks ka selle nakatavalt kaasahaarav muusika, mis pillub suuri popphitte nagu Vändrast saelaudu. „Your Song“ (Elton John), „Like a Virgin“ (Madonna), „Diamonds Are a Girl’s Best Friend“ (Marilyn Monroe) ja „Smells Like Teen Spirit“ (Nirvana) on vaid mõned kõigile tuntud viisidest, mis uutmoodi seadetega ei tohiks ükskõikseks jätta kedagi.

Head filmi iseloomustab see, et seda on võimatu liigitada mõne kindla žanri alla. Olgu selleks muusikal, traagiline armastusfilm või hoopis ajaloodraama, kõik need stiilid on „Moulin Rouge’is“ õiges kohas just selliselt, nagu vaatajad soovivad filmi näha. Seda visuaalset meistriteost võib armastada aga ka põlata, kuid mitte keegi ei saa filmi vaatamise järel väita, et ta on midagi sellist juba enne näinud.