Autentne, šokeeriv, ent asjakohane pilguheit sellele, kuidas sõja ajal Ukrainas edasi elatakse.

Ootamatu sõda vallutab inimeste igapäevaelu ja rutiini. Provotseerimata sõda muudab kõigi elu. Mõttetu sõda tungib traditsioonidesse, harjumustesse ja hinnatud rõõmuhetkedesse. Kuid ka sõdurid naasevad rindelt koju niinimetatud puhkusele. Seejärel embavad nad raudteejaamas lähedasi kuni järgmise õnneliku kohtumiseni. Praegu osaleb sõjas palju Ukraina filmitegijaid. Nad ei kaitse pelgalt Ukraina vabadust, vaid filmivad igapäeva elu kaevikutes, õhuhäireid linnatänavatel, mahajäetud põlde, õnnelikke pulmi, pisarsilmil hüvastijätte. Nad saavad armeelt loa Ukrainast lahkuda, et rahvusvahelistel festivalidel filme esitleda.

Kolm Ukraina režissööri – Jelizaveta Smit, Alina Horlova ja Semen Mozgovõi– võtsid missioonidele kaamerad kaasa, et jäädvustada jõhkra sõja erinevaid reaalsusi ja jälgida tavalisi inimesi laastava sissetungi ebakindluse taustal. Fragmentaarne, mõjuv ja kaasahaarav film ühendab pealkirjas sõduri („milit“) ladina keelest ja inimese („anthropos“) kreeka keelest, et selgitada ukrainlaste killustunud elu, püüdes kohaneda, ellu jääda, aeg-ajalt tähistada ja ühel päeval ehk normaalsesse ellu tagasi pöörduda.