Üks mõjusamaid 76. Cannes'i filmifestivali filme kasutab armsaid miniatuure, kujukesi ja kangajääke, et uurida valusat minevikku, mille eakad pereliikmed eelistasid mälestustesse matta. Maroko debüütfilmitegija Asmae El Moudir segab omavahel dokumentaalfilmi, intiimsed vestlused, taaslavastused 1981. aasta rahutuste tõeliste ellujäänutega, veidi väljamõeldist ja lõbusa miniatuurse lapsepõlve Casablanca, mis on täis varjatud saladusi.

Asmae isa Mohamed soostub teda aitama. Ta liigutab värvilisi nukke ja muudab perekodu koopias olustikku. Režissöör usub, et mänguliselt vanemaid ja eriti kangekaelset manipuleerivat vanaema Zahrat (kes keeldub tunnistamast, et Asmae on filmitegija) kaasates, jõuavad nad säärasesse emotsionaalsesse seisu, et suudavad müütide ja väljamõeldud lugude taga olevaid tõed välja sosistada. Asmae püüab teada saada, kes on tegelikult tema lapsepõlve ainsal allesjäänud pildil. See on tema, nagu talle on korduvalt öeldud, kuigi Asmae oli alati kahtlev.

Cannes'is „Un Certain Regard“ programmis parima režissööri ja festivali parima dokfilmi auhind, millele järgnes suur võit Sydneys, oli enam kui täiuslik algus võluva, julge, ausa, lummava, asjakohase, tragikoomiliselt šokeeriva ja äärmiselt õigeaegse käsitööna valminud filmi teekonnal.

Edvinas Pukšta