Plaanimata laps ärgitab peret päevikute ja fotode abil varasemaid aegu meenutama.

Noor filmitegija Quang elab Hanois avalikult kväärina, kaugel perekonnast ja vanemast õest Maist, kes sai lapsena hüüdnimeks Jakake. Kui kodust saabuvad ootamatud uudised, hakkab Quang oma valikutes kahtlema ja otsustab teha täispika filmi. Ta pühendab selle Guajaavikesele, skisofreeniaga võitleva Mai peagi sündivale tütrele.

Quangi enda jutustatud, päevikulaadse lähenemisega film uurib üksteisest võõrandunud pereliikmete suhteid. Vanade fotode, lapsepõlvemälestuste ja ülestunnistuste kaudu pöördub ta Guajaavikese poole, kes näeb filmi alles kunagi tulevikus.

Vaimukas, õrn ja kurb film on ühtaegu intiimne ja universaalne. Visions du Réeli ja Hot Docsi publikulemmikuks kujunenud dokumentaalfilmi Vietnamis tõenäoliselt ei näe. Sealne range tsensuur nõuaks nii palju kärpeid, et filmist jääks alles vaid murdosa.