45 aastat tagasi esilinastunud „Grease“ on ajatu muusikal, mis sobib näitamiseks igal ajal ja iga ilmaga, kuid suure ekraaniga välikinos Tartuffi lõpufilmina ehk isegi kõige rohkem. Tegemist on igas mõttes legendaarse filmiversiooniga 1971. aastal lavalaudadele toodud kuulsast muusikalist, mis oli üks esimesi omasuguste seas, mis rääkis tänapäeva noortest ja nende tegemistest. Seitse aastat hiljem valminud filmist sai vaba maailma teismelistele tüdrukutele sama suur ihalusobjekt (filmi käidi vaatamas mitmeid kordi), kui aasta varem maailma kinoekraane vallutanud „Tähesõdadest“ poistele. Need olid filmid, ilma milleta polnud elul mõtet.

John Travolta, kellest „Laupäevaõhtune palavik“ oli teinud suure staari, särab filmis geelitatud juustega ja puusi nõksutava poistekamba liidri Dannyna, kes armub ühel suvel piltilusasse maatüdrukusse Sandysse (Olivia Newton-John). Kui aga tüdruk ilmub ootamatult samasse kooli ja hakkab seal Danny cool'i olekut ohustama, otsustab noormees tunded neiu vastu maha salata.

Klassikaline noorte armastuslugu, millest sai ka filmi väljatulekuaastal kõige menukam linateos, tabas omal ajal naelapea pihta. Noored nägid filmis iseennast – nad lootsid, unistasid ja armastasid samamoodi kui nende iidolid kinoekraanil. Koos haaravate koreograafiliste tantsunumbrite ja unustamatute lauludega on „Grease'ist“ saanud põlvkondi ühendav meistriteos, mida siiani jäljendavad miljonid teismelised üle terve maailma, tehes seda loodetavasti veel mitusada aastat.

Helmut Jänes