Amsterdami IDFA (2022) parimas filmis ja Göteborgi parimas Põhjamaade dokumentaalfilmis on 13 haavatavat aastat värvikat, intiimset, tormilist ja ilusat elu monteeritud lummavalt kaheks väga lühikeseks tunniks. Prantsuse-Taani-Poola päritolu maalikunstnik Apolonia Sokol (jälgige teda Instagramis!) sündis Pariisi põrandaaluses teatris ja sukeldus kohe vabameelsesse boheemlaslikku eksistentsi. Ta päris näitlejatest vanematelt ekstsentrilisuse, karisma, suuremeelsuse ja piiritu loovuse. Taani filmitegija Lea Glob sai kuidagi Apolonia õnnistuse filmida kõike kõikjal ja igal ajal – ka väga lähedalt.

Erakordselt põnev dokumentaalfilm jälgib kaht selgelt eristuvat sõprussuhet. Me näeme Apolonia pikaajalist tormilist suhet mässumeelse Ukraina aktivisti, põgeniku ja feministi Oksanaga, kes elab aeg-ajalt koos temaga teatri sassis katusestuudios. Samal ajal kasutab vaikne ja enamasti nähtamatu vaatleja Lea ära täielikku usaldust ega reeda Apolonia raskusi, rõõme, võitlusi, valusaid õppetunde ja südantlõhestavaid ohverdusi, surudes end ühtaegu pea täiesti patriarhaalsesse visuaalse kunsti maailma ja avastades kõige metsikumaid armastuse piire. Enesekindel ja vastupidav Apolonia paljastab julgelt kõik oma anded, piirangud ning valikud.

Edvinas Pukšta